Kell 5 oli äratus, pessu ja check-out. Väljas taksot oodates tuli vastu üks meesterahvas, lonkides. Väga viisakalt riides aga näha, et kuskil tänaval maganud. Punaseks õunaks ladvas oli, et ühes käes oli tal papu ning teine oli vist magamise aeg uitama läinud. Igastahes küsis ta tänavasildi all puhtas inglise keeles oma koriseva väsinud häälega: Mis tänaval me oleme? Näitame näpuga tänava silti, et shelter street. Viipas tänutäheks oma käega, mille sõrmede vahel kurvalt rippus väsinud papuke ning astus sokkis edasi teadmata suunas. Võtsime takso, lennuki peale ja filipiinidele ajama. Täpsemalt siis Angeles Citysse.

Esimesed ööd veetsime kesklinnast 2km väljaspool suvalises hotellis. Hotell oli norm, oma hinda täielikult väärt. Linna parim hotell ABC (angelesbeachclubhotel.com) oli küll alguses täis aga sain viimaseks kaheks ööks omale prime minister sviidi. Öö hind €170 aga see on seda hinda väärt ja meeldis väga. Erinevalt hotcocacolast ei olnud mul 48 tollist LCD telekat vaid hoopis 2x 40 tollist! Aga noh ma ei ole EPT-d ka hittinud.

ABC Hotel, Primer Minister Suite

Angeles City valisin sellepärast, kuna mu õpilane Annes elab seal linnas. Käisin ka tema korterit vaatamas ja OMFG :) $600 maksab kuus kahe võib ka isegi öelda kolmekorrulise korteri eest, sees sisebassein, väljas turvamees pumppüssiga. Kõik väga puhas, ilus ja totaalselt baller. No paremat elamist ei oskakski tahta.

Annes ja Mina

Annes elas ABC hotellist miski 15 minutit kõnni kaugusel, trikega (kolmerattaline trasnpordivahend, kasutatakse taksodena) mõni minut. Jalutas siis mööda tänavat ja tänava nurgal seisab punt ladyboysid. Ühel ladyboyl jalad V kujuliselt taevapoole, kello-vello käes ja töötleb sellega usinalt. Nägi Annest ja siis ütles Annesele omale mõnusalt robustselt jämeda häälega, mis ürgsematel hetkedel meenutab halvasti programmeritud roboti häält: “Hey handsome! Do you want wank with me?!”. Annes, kes on näinud filipiinidel igasugusut sitta oskas rääkida, et isegi too visioon võttis ta sõnatuks, tekitas shokisesindi ja järgmised 4-5 minutit oma elust kui ta kõndis tänavalõpuni ei mäleta :)

Angeles Cityst eriti rohkem midagi kirjutada ei ole. Vaadata seal midagi ei ole. Muidugi on kui väga tahta aga ausalt öeldes ei viitsinud miskeid turismi tuure otsida ja omal käel liigelda – tahtsin viimase nädala täielikult puhata. Pidu on muidugi seal nagu ikka – iga päev. Fields avenue, mis siis walking street ja põhiline läbu ning naiste urgas on avatud iga päev ning osad klubid isegi 24 tundi.

Mina põgenemas WC poole pärast tequila shotti. Lauas uued armastused!

Tüüpiliseks turistid on korea või jaapani turistid, valgetest näeb enam jaolt 50-60+ aastasi suurte õllekõhtude ja väljaveninud T-särkidega vanahärrasid jalutamas noorte filipiinode käevangus või lihtsalt joomas õlut või tiksumas lokaalides. Korra kohtusime ka eestlastega – kui nad peaks kunagi seda blogi lugema siis Tsau Marko! :)

Väga palju on jäänud sinna ka Ameerika kultuuri. Sildid on kõik inglise keelsed, isegi takso-bussid on vanad ameerika sõjaväe autod ja veel muid tuhandeid pisiasju, mida ma enam kahjuks ei suuda meenutada.

Tahaks veel mainida, et Angeles City-t tabas 1991 aasta vulkaanipurse ja linn suurelt osas hävines või vähemalt suretas normaalse linnaelu paariks aastaks välja. Tänaseks päevaks on linn küll üles ehitatud aga tegu on ikkagi tüüpilise aasia linnaga, kus kõik käib ligadi-logadi ja iga üks teeb oma asju just seal kus tahab. Iga müüa tahab sind kuidagi üle lasta – kasvõi 10 peesoga (mis on eestis rahas 20 eurosenti). Keset tänavat tehakse seda, mida tahetakse. Kes parandab autot, kes magab, kes tühjendab oma põit. Autoparanduses müüakse tuimalt alkoholi, tubakat ja apelsine. Poodidest võid leida absoluutselt kõike. Tänaval müüakse Ciaolist ja Viagrat ning muud paska.

Angelese päevad möödusid siis puhkuseliselt ja pidutsedes. Muidugi Annes, kellel oli paar päeva enne mu saabumist sünnipäev suutis korjata omale nakkuse ning sai täpselt nendeks päevadeks antibiootikumi kuuri kui ma seal veetsin :) Aga igav sellegipoolest ei hakanud.

Laupäeval sõitsime tagasi Hong-Kongi poole, kus mul oli Macausse Empereror hotell broneeritud. Ei hakanud Hong-Kongi minema, sest vahemaa, ajakulu  on täpselt sama.  Hong-Kongi maandudes lennuk keerutas igatpidi ja ei olnud just eriti meeldiv olla aga samas oli täiesti ükskõikne, sest anyway midagi ei juhtu. Taga lapsed naersid, et lennuk paneb karuselli. Pärast lennujaama jõudmist oli jälle tore kindlal maal kõndida ning suitsu tehes väljas ei saanudki aru, miks lennuk nii käitus.

Hüppasime siis parve peale ja asusime Macau poole teele ning nüüd sain aru, mis põhjustas lennuki ebakummalise käitumise. Lahel oli päris kõva torm, isegi kiirparvlaev loksus tugevalt ühelt küljelt teisele ja ees mõndagi asiaati kimbutas merehaigus ning kasutasid usinalt paperkotikesi.

Macaus möödus aeg kiirelt, sest see linn on juba selline. Istusime Casino Sandsis, vaatasime Malaislastel kabareed, külastasime DD3 nagu tavaks saanud ning lõpuks Casino Lisboa (pildil) standard kõhutäis ja magama ära. Järgmisel päeval oli vaja 12 tundi surnuks lüüa enne kui lennuk läheb. Sellest 5 tundi passisime Macaus ja siis läksime Hong-Kongi ära kus lennujaamas juba aeg tiksus kiiremini. 10h lend läks lausa linnulennul ja olimegi otsapidi Tallinnas.

Reisilt sain väga palju ideid, kohe väga palju ja see kaks kuud võõrtsivilisatsioonis olemine avas silmi tohutult. Hetkel veedan suve Tallinnas ja tõenäoliselt septembris külmade saabumisel asun jälle võõramaa suunas. Eeldatava sihtmärk Macau, sest ma ei ole veel paljutki aasias näinud. Käimata on Vietnam, Cambodia, Laos, lõuna suunas Indonesia ja Malaisia ning kindlasti tahaks ära käia Koreas, Taivanis ja isegi Jaapanis aga see tundub juba liiga kauge teema.

Nagu ikka: 100% ma ei ole kunagi kindel milleski enne kui asi tehtud :) Järgmine post siis kui järgmisele reisile. On planeeritud Ida-Euroopa roadtrip ning soojade ilmade saabumisel ka Lääne-Euroopa oma. Aga ei oska öelda kas sealt midagi extra-ordinary juhtub  mida kirja panna :)

Juhtunud Macaus on palju ja kirjutan mõned huvitavamad seigad, mis meenuvad. Mõned päevad tagasi käisime ESTPatricku ja Chaom1-ga peol. Imbusime suvalisse lauda, kus oli 3-4 tüdrukut ja meie.  Ostsin siis kuuese jäägri seti, mis oli kuradima kange ja kaks tüdrukut peale shoti lõpetamist jooksid tualeti poole.

ESTPatrick ja  Chaom1 läksid peolt varem ära ja jäin edasi kahe filipiinlannaga. Suutsin neile peale pikka diplomaatiat mõned eksootilised shotid välja teha ja see tegi neid väga kiirelt purju. Üks filipiinidest kadus ja teine läks tantsima. Ma tegin suitsu ja esimene filipiin tuli tagasi, kes alustas kõnelust: ”Hey dude, u made me drunk. Now I can’t “work” anymore and so you have to take me!”

Ma ütlesin, et no way. First I dont want you, 2-nd I dont pay you and anyway I want to stay in the party. Selle peale filipiin ütles, “You dont have to pay me, I am free for you” ja vürtsitas pakkumist kõigega, mida ta oskab teha. Ütlesin viisakalt, et “Very generous offer but still I want to stay in the party and probably I’ll visit another club also”. Selle peale ta vist natuke solvus ja läks ära.

Ei jõudnud minutidki olla kui üks ühe patsiline malaislane mind lipsust sikutas ja sõna otseses mõttes jõuga oma lauda lohistas. Mängisime miskit totrat täringumängu, mille reegleid ma ei teadnud. Ühte teadsin: kes kaotab peab jooma. Ilmselgelt tüdruk oli nats vindine aga sai aru, et ma selles mängus totaalne fish ja siis tegi sohki ning siis mina seal 90% ajast jõin. Ei olnud mul selle kaotamise vastu midagi, sest tasuta viskist ei ütle kunagi ära. Lõpus kui enamus pudelist mu kõhus, pidu hakkas vaikselt lõppema siis tegin ettepaneku, et läheme mujale.

Tema muidugi kohe, et tema juurde, et tal klienti ei ole ja veedame hommiku seal. Mina sellega nõus ei olnud ja ütlesin, et mina lähen teise klubisse (DD3) ja kui tahad tule kaasa. Ta oli nõus.  Siis läksime ja astusime lifti, kus oli ka kolmas isik:  praeguse klubi (D2) geist laulja.

No ok istume liftis ja järsku lifti uksed avanevad ning ees on sein. Lift hakkas üürgama ja siis me seal passisime oma tunnikese. Muidugi ühepatsiga maislasel läks liftis süda pahaks. Olgu ära märgitud, et ta oli klubis kindlasti üks paremini riietatud tüdrukuid üldse – näha, et kallid riided, kotid, ehted ja väga daamilik. Aga see daamilikkus kadus tal kui viskas koti lifti ühtenurka, põlvitas teise nurka ning lasi kehavedelikel voolata. Polnud ilus vaatepilt.

Lohistasime ta siis lifti teise nurka, kus ta tegi sama ning kordas seda absoluutselt igas nurgas. Nii me seal siis olime väga räpases keskkonnas, lõhkusime ust ja helistasime 112, et abi saada. Mul juba tekkis mure, et kell oli 06:30 ja klubid hakkavad sulgema seal 08:00 paiku. Lõpus saime kuidagi välja, võtsime tüdruku kaasa, küsisime aadressi ja viskasime ta kiirelt taksoga koju.

Geilauljaga sõit jätkus DD3 suunas. No jõudsime siis DD3 ja seal oli tal miski hunnik geisõpru, kes hakkasid mulle tequilat sisse jootma. No tasuta jookide ega geide vastu ei ole mitte midagi aga seal  kui 6 junni sind ümberringi ahistavad siis tekkis väike blokk sisse. Viisakalt ütlesin, et ma tualetti ja kadusin kiirelt klubist koju ära.

Seiklusi on juthunud veel ja veel. Eelmine indoneeslaste lõksule on veel huvitav seik rääkida aga kuna post saab liiga pikaks siis seekord jätan pooleli. Nagu ütlesin pühapäevast filipiinidel ja tagasi eestis ülejärgmine nädal ja seda tõenäoliselt kõigest mõneks kuuks.

Siia linna tulen tagasi. Ma lihtsalt armastan seda linna. Väike, puhas, rikas, turvaline, 24/7 ööelu, kasiinod aga ei ole eriti kallis.

Siis peale seda kogu aeg kui nad mööda lähevad ütleme “Hello” ja alati kuuleme, et suur kädistamine käib aga maagilise sõna lausudes tuleb väike vaikusemoment.

Paar päeva tagasi kuuleme, et nad tulevad ja chaom1 ronis jälle vannituppa ning hüüdis: “HELP! HELP!”   Tüdruk küsis: “Are you okay?” Chaom1-ga itsitasime segaseks. Chaom1 lendas siis ukse peale, ise vägisis naeru kinni pidades ja silmad vees ütles: “Yes I am OK.” Siis küsis: “Are you indonesian?” Vastus: jah. Selle peale chaom1: “Terima kasih” (mis nende keeles aitäh) ja pani ukse kinni.

Ma siiani ei tea, mis need tüdrukud meist arvavad. Et miski vend elab vist vannitoas, kogu aeg karjuvad hello-hello ja help-help. Ise nende arvates arvaks, et alla kolisid vist totaalsed retardid või miskid nohkarid, kes ei julge rääkima tulla.Nalja on rubla eest :)

Täna siis tegime lepituseks sildi, millel seisab kiri: “HELP! Kami bosan. Mari kita minum anggur?” (tõlkes: We are bored. Let’s drink wine?)  ja all veinipudel. See on viimseks piisaks karikaks meie jaoks ning kui nad tulevad siis räägime asja ära… Kui ei siis peab ise üles minema :)

Tahaksin külastada Koread, Jaapanit, Taivani, Vietnami, Cambodiat, Malaisiat, Indoneesiat ja veel mõnda huvitavamat kohta ala mandrihiina jne.

Macaust veel niipalju, et tegu on 30 km2 suurusel alal asuv linn (võrdluseks lasnamäe pindala on ka ~30 km2), mis on endine Portugali asumaa. 1999-ndal aastal andis Portugal selle tagasi Hiinale ja pärast seda on Macaul õigus 50 aastat tegutseda autonoomse piirkonnana enne kui läheb tagasi Hiina alla.  Seepärast ka siin niipalju kasiinosid ja rohkem vabadust kui Hiinas. Samasugune diil on tehtud ka Hongkongiga.

Üldiselt linn ei ole kallis (v.a. hotellid). 5000 HKD-ga (500 eurot) saab omale korteri kui üürida pikemaks ajaks (eestlastele on Macaus 90 päeva viisavaba), toiduhinnad samad või isegi odavamad kui Tallinnas, takso on väga odav. Viisaga peaks saama nii, et kui 90 päeva täis lähed ülelahe Hongkongi (1 tunnine ferry sõit) ja tuled tagasi ning saad järgmised 90 päeva. Kogu aeg nii teha ei saa aga korra küll.

Temperatuurid on suvel soojad, talvel jahedamad. Hetkel kirjutamise aeg on 20 kraadi sooja aga mõned päevad tagasi oli ka 14-15 kraadi ainult. Ilm on enamus ajast udune/sombune ja päikest näeb suht vähe.

Vaadata on palju – templitest kasiinodeni välja. Iga kasiino on omaette vaatamisväärsus ja raha ei ole kokku hoitud. Kasiinode eesruumides on tihti klaasitaga suured teemandid, maalid ja muu. Emepreros põrandal klaaskastides ühe kilosed kullakangid, veneetsia kasiino teisele korrusele on ehitatud väga reaalne veneetsia linn. Macau Toweris saab teha maailma kõige kõrgemast tornist benjiihüpet, avatud terrasidega baarid pilvelõhujate tipus, kust avaneb ilusa ilma korral maaliline vaade jne jne. Lisaks iga kasiino on nagu eraldi linn, kus on mitmeid restorane (näiteks Galaxys üksinda 50 restorani), siserand, 2000 hotelliruumi, kasiinos 450 mängulauda ja 1000 slotiaparaati.

Linn on väga puhas ja väga turvaline. Igapäev on Macaus ca. 120 000 turisti (Macaus 500 000 alalist elanikku) ja enamus neid mandrihiina turistid.  Kasiinondus Macaus on väga kõrgel tasemel, mis teeb sellest maailma kõige suurema kasiinokäibega linna/riigi, edestades isegi Las Vegast ja olles Macau põhiseks sissetulekuks, moodustades üle 50% riigi majandusest.

Viimane kasiino, mis ehitati oli eelmainitud hiidkasiino Galaxy. Selle ehituseks kulus 1.5 miljardit eurot ja Priidu sõbra Edwyni sõnul teeniti ehituskulud tagasi esimese kaheka kuuga.  Arvan, et see võib olla tõsi kuna kasiinod on suured, väga suured aga vabu kohti praktiliselt ei ole ning melu käib 24 tundi. Tihti pidi olema nii, et tullakse mandrilt Macausse reedel ja lahkutakse alles esmaspäeva hommikul esimese ferryga selle aja jooksul kordagi magamata. Pokkerilaudades näeb tihti tukkuvaid mängijaid, keda tuleb iga käsi üles ajada jne.

Edasised plaanid on veel lahtised aga mingi siht silme ees. Tõenäoliselt peale üürilepingu lõppemist lendan Cebule, kus veedan mõned päevad ja sealt edasi Annesele külle Angeles Citysse (viimased kaks linna Filipiinidel) ning pärast seda ehk 15 päeva veedan Bangkokis enne Eestisse tulekut. Aga siiani on kõik veel lahtine.

Lõpetuseks Priit jäi haigeks ja appi tõttas Dr. Chaom1, kes on kohaliku rahvameditsiiniga sina peal. Kolistas linnas suuremad apteegid läbi ja tõi meile hunniku erinevaid teesid. Osad neist seeneteed, osad juurteteed ja kirsiks tordi peal oli suur seen, mis hetkel potis haudub.  Info: http://en.wikipedia.org/wiki/Lingzhi_mushroom. Anname teada, kas aitas – pidi olema immunsüüsteemi tugevdav, väsimuse vastu aitab, luid tugevdab, vähivastane, noorendav jne. Üks imeseen on ;)

Macausse üürisime korteri ja selles peatume järgmised 30 päeva. Tõenäoliselt pärast seda lähevad meie teed Priiduga lahku ning mõlemad astuvad oma suunas. Minul ega ka temal täpselt plaani ei ole. Niipalju ma tean, et 28. veebruar on mul tagasilend Hongkongist Talinna ja selle aja jooksul pean mõtlema välja, mida ma täpselt teen.

Kindel on see, et 28. veebruar ma tagasi ei tule aga natuke raha juurde makstes saaksin lennukuupäeva liigutada näiteks 20. märtsi peale. HK-st lennata Tallinna ja siis minna Lõuna Euroopasse. Aga ma olen natuke skeptiline selle plaani suhtes, sest kui ma juba Helsingisse jõuan siis tean, et ma ei viitsi lõuna-euroopasse minna ja lähen Tallinna aga kuna ma ei soovi see talv/kevad enam lund ega miinukraade näha siis see plaan kuidagi ei sobi.

Kuna ma olen juba nii kaugele tulnud siis ehk parem plaan oleks lennupiletid üle lasta ja jääda veel ca. kuuks ajaks Aasiasse ja startida Eesti suunas aprilli lõpus kui juba Maarjamaal soe. Selle plaani üks agasid on, et mul on vaja kindlalt uut korterit ja head internetti. Hotellides mulle ei meeldi ei elada. Kuidagi ei ole seda kodu tunnet ja puudub privaatsus.

Niipalju siis tuleviku plaanidest aga läheme tagasi olevikku. Hetkel siis laupäevast õhtust alates Macaus.  Kuna korteris ei ole käterätte siis läksime Priiduga rättide jahile. Peatänaval otsustasime ka külastada küpsisepoode ja osta küpsiseid, mis on Macau müügiartikkel number 1. Samuti liha ja koogikesi. Kokku kulus kolme poe külastamisele 3 tundi,sest järjekorrad ja tunglemine on meeletu.

Linn on väike aga väga ilus, puhas ja võimas. Kokku ei ole millegi pealt hoitud. Suured-säravad kasiinod, hiiglaslikud sillad, pilvedesse tõusvad ehitised jne. Väga hämmastav oli minu jaoks kellapoodide tänav. Suur tänav, kümneid ja kümneid poode. Kellade hinnad on 10 000. eurost kuni 200 000 euroni välja (see oli kallim, mida ma nägin). Chaom1 sõnade kohaselt ei ole need poed vaid pandimajad.

Hetkel rohkem ei meenu kuna linnas vähe käinud aga jõuab 30 päeva jooksul paljutki teha siin Lasnamäe suurusel alal kus elab 500 000 inimest ja mida külastab aastas üle 20 000 000 turisti. Blogi sissekandeid ärge eriti oodake (1-3 posti selle 30 päeva jooksul), sest siin ma rohkem panen rõhku mängule kui puhkusele ning mängust kirjutama ei hakka.

Phuketile saabudes meil natuke joppas, et ei bronninud hotelli kogu reisiks vaid võtsime viieks päevaks. Hotelli laiendati, mis tähendab, et kõva ehitustöö käis ja seega müra oli kole kui sõjatandril. Iga päev alustati tööga kell 09:00 ja lõpetati 17:00 ning põhitööriistaks oli piikvasar. Mu toas oli veel suht oks-toks olla aga Priidu toas ei kuulnud üksteise rääkimist ka. Tagatipuks viimasel päeval muutus ka voolav vesi defitsiidiks.

Kogu see süsteem, olukord, liiklus, elu ja olu on väga suur korralagedus ja see hakkab vaikselt siibrisse viskama. Näiteks tänaval tehakse lahtise tulega süüa ning kõrval seisavad gaasiballonid, kus peal kiri: tuleohtlik. Kinos enne filmi algamist lastakse Tai kuninga auks laulu vms. ning tõustakse püsti. Kanep on keelatud aga seda müüakse või lausa jagatakse teatud baarides (kirjeldan täpsemalt all). Tänaval tehakse süüa nii, et kõrval on prügikotid ja suur solgiämber, millest hõngub meelierutavalt ebameeldivat lõhna. Hotelli omanik on ühtlasi rollerilaenutaja ja töötab samal ajal ka kõrval poes. Lambipirni vahetavad kolm meest korraga. Bensiini müüakse viskipudelites jne, jne, jne.

Anyway üleeile vahetasime hotelli, meiega ühinesid ka Tiit ja Tolmuahv, kes saabusid Vietnamist. Eelneval päeval tutvustas Ove meile reggae baari ja otsustasime uute kamraadidega seda uuesti külastada. Tegu on väga huvitava baariga, kus baarmen keerab rahulikult jointe ja jagab neid lahkelt oma klientidele. Kindlasti tasub ära märkimist ka WC. Sinna viib selline kitsas tunnel ja maa kubiseb hiirte suurustes prussakatest. Meenutab täpselt Indiana Jonesi filmi.

Ove muidugi alguses ei hoiatanud, et seal sellised elukad pesitsevad ja ma olen räme putukakartja siis kiljusin ning karjusin seal. Ove see peale: ära karda, kohalikud ju söövad neid. Igastahes mina sinna ei läinud ja kastsin palmi. Peale reggea baari standard linnalaks ja tagasi hotelli.

Eile Tiit ja Tolmuahv tahtsid rätseppa külastada ning läksime seda otsima. Tee peal tulevad vastu kaks valget tütarlast, kes küsivad, et kas inglise keelt räägime jne. Räägivad, et neil täna ainult turistidele pidu, avatud baar jne. Siis uurivad, et kust me pärit. Vastuse peale, et Eestist hakkas üks tütarlaps naerma ja Eesti keeles rääkima.

Igastahes olime nõus 1000 bahti maksma (25 euri) ja läksime õhtul sinna peole. Esimesed kaks tundi olid tasuta joogid ja mõni meist suutis oma 1000 bahti eest maksimum väärtuse võtta. Pidu oli enam-vähem norm aga kuna seal õhukonditsiooner oli põhimõtteliselt olematul ja peoruumides 30 kraadi sooja siis mina oma triiksärgi ja teksadega seal üle pooleteise tunni ei suutnud olla. Läksime Priiduga piljardit mängima.

Rohkem nagu ei olegi midagi juhtunud. Aa üks seik oli veel, kus Priiduga tiksusime baaris miski Kuveidi vennaga, kes käristas välja. Mingi aeg ta kadus ja siis baaridaam tegi meile lampi paar shotti välja. Imelik on see, et meil Priiduga täpselt peale shotte pilt kadus ning olime päris hulluks ära läinud. Ei tea kas õnnetu juhus või oligi midagi joogi sees? Asjad ja kõik olid hommikuks alles aga täiesti black-out, null kaadrit. Samuti pohmell oli imelik. Tavaliselt kui tekib sama olukord puhtast alkoholist siis ikka miskid pildid oleks silme ees, lisaks oleks hommikul veel vägijoogi liigtarvitamisest purjus aga seekord täiesti kaine ning süda meeletult läikis.

Tõenäoliselt käime veel mõnel saarel ära või midagi taolist aga ei midagi erakordset. Liiga standard, liiga igav koht aga vähemalt irvitada on sitaks saadud :) Ootan juba Macaud ja Hong-Kongi.

Lõpetuseks: Hossiga vist ei saagi kokku, sest ükspäev avastasin, et telefon ujub õlle sees ning nüüd streigib. Päevas 8h töötab normaalselt ja siis jälle 16h ei tööta :S

TÄIENDUS: Reggae baaris oli veel see lahe, et alguses ei olnud baarmeni, kõik joogid jms. laiali. Seal oli silt: mind ei ole, helista mulle. Helistasime siis ning baarmen ütles, et ta jõuab tunni jooksul, et sest ei ole midagi. Võtke me endale sealt ise jooke, mida tahame ja pärast arveldame. Väga naljakas aga samas väga suur respekt, et inimesed on siin nii “ausad” (ei varasta aga samas petavad räigelt, oled valge siis hind mitmekordistub). Eestis oleks selline koht paari minutiga ära riisutud.

Bangkoki viimase õhtu veetsin spewmonkeyga mööda baare, klubisid ja pubisid käies. Selle vennaga peol käia on omaette kogemus ja hommikuks kõhulihased krampis irvitamisest. Alustasime piljardibaaridest ja edasi Nana Plazale. Suvalises baaris ostsime 1000 bahti (ca. 25 euri) eest 100 pingpongi palli, mis teeb ühe palli väärtuseks ca. 0.25 eurot. Point selles, et kui sa viskad palli ja baaritöötaja (ettekandja, tantsija vms.) selle kinni püüab saab tolle palli eest 0.25 eurot tagasi. No siis hakkasime neid seal tulistama küll ükshaaval, peotäite viisi, kahe peoga jne. ning kogu baari töötajaskond vajus meie ette.

Sellist rabelemist, karjumist ja kiskumist ma ei ole enne näinud. Viskasime peoga, need jooksid end pooleks ja me viis mintsa tuimalt irvitasime. Natuke piinlik hakkas vaadata ja naerda, et sellise näruse raha nimel lastakse end nii alandada aga mis ma teha saan – kui neile endale ka see nii palju lõbu pakub siis laseme aga minna.

Pallid loobitud kadusime muudesse baaridesse, kus juhtus veel mitusada ennenägematut asja, millest ma lihtsalt ei viitsi kirjutada. Ütleme nii, et siin riigis saad raha eest kõike ja näed asju, mida Eestis ei näe või vaadatakse sellele väga viltu. Alates ladyboydest, jaapani pervertidest ja lõpetades vanade paksude higiste meesteni välja, kes lasevad endale tuua 3-4 nuia ning lasevad end sellega lava ääres spankyda.

“Ahaa”, “WTF?” ja kägardumise momente oli tohutult. Seda on raske edasi anda sõnadega vaid peab pigem ise nägema. Võib lugeda õnnestunud õhtuks ja samas hea meel, et saime Bangkokist järgmine päev minekut.

Eile jõudsime Priiduga Phuketile, Patongi. Esimese päeva veetsin vedeledes ja midagi tarka ei teinud. Puhkasin, passisin niisama. Täna sai juba esimene suurem tiir linnapeal tehtud. Väga tugev turismipiirkond, kus esmapilgul tundub, et kõige rohkem kuuleb vene keelt ja tänavapildis paistab valgeid rohkem kui kohalikke. Hotellis on Tai kohta normaljonks nett ja sai ka esimesed mängud tehtud. Järgmised 3 päeva mängin ja istun rohkem hotellitoas, kuuendal päeval liituvad meiega Tolmuahv ja ta sõber ning siis läheme uusi maid koos nendega avastama.

Pilte ei ole veel teinud, rohkem midagi tähtsat ei meenu.

Edasi suundusime linna kus giid Chaom1 juhtimisel külastasime erinevaid urkaid ning lõpetasime Bossy ööklubis. ESTPatrickul sai kainusest täpselt kaks kuud täis ja tegi eile esimesed õlled ning tema peotuju oli laes. Mul endal nii lihtsalt ei läinud. Eelnevatel päevadel olime maganud kõigest mõned tunnid, mul veel päris suur lennuväsimus ja reedel Singapuris jäin päris purju siis lihtsalt tolgendasin kaasas ja jõin mõned õlled. Hotelli jõudsime alles kell 6 hommikul, veetsin kiirelt paartundi netis ja magama alles kell 8.

Väsimus oli tohutu ja suutsin terve päeva maha magada. Nüüd tunnen ennast juba suht OK-lt aga unegraafik vägagi sassis. Pidin Spewmonkeyga peole minema aga kuna Priidul ei olnud täna tuju, hotell kuskil karuperses ja ise ka liiga hilja ärkasin siis jätsin tänase peo vahele.

Homme plaanime linnas suuremaid vaatamisväärsusi külastada ja mõned pildid teha ning teisipäeval pakime asjad ning suundume Phuketisse, mis peaks olema meie uus kodu järgmised 11 päeva.

Esimene emotsioon Bangkokist on negatiivne või neutraalne. Nägin seda, mida teadsin, mida näen ja kohtasin seda, mida ma ka eeldasin. Ei meeldi selline teema. Samuti linn on üldiselt räpane, palav, rõske ja lämbe. Eelistan alati kallimaid, modernsemaid ja läänelikumaid linnasid. Singapur see eest jättis vägagi positiivse mulje ja heameelega elaks seal kuu-kaks. Kui võtaksid Bangkokist kõike, mida ta pakub ja seda naudid siis kindlasti oleks ta ‘paradiis’ nagu mõned seda kutsuvad aga nagu ütlesin, et mulle see eriti pinget ei paku. Samas olen Tais olnud põhimõttelist ühe päeva ja ees veel pea 12-13 päeva siis võib emotsioon muutuda.

Pilte ei ole veel teinud, homme tulevad esimesed.

TÄIENDUS (unustasin lisada):

Bangkoki lendasime kuna Vietnamisse ei saanud viisat ja seepärast lasime Vietnami lennu üle.

Mina olen Rainer ja ma olen välismaal!!!!! ;)  hahahah, ok tsipa mõnna olla ja peab pullitama ;)

(vabandust vigade jms. pärast aga väga kiire ning pean mõtted/kogemused kirja panema, hiljem kui viitsan siis parandan)

Enivei alustame siis algusest aga teeme kiirelt. Enne Tallinna lennujaama minekut käisin vanalinnas söömas ja sai natuke lahjemaid vägijooke tarbitud, mis lennujaamas asendusid kangemaga. Helsingisse lend oli sujuv ja kiire ning Vantaas sai vändatud 10 minutiga 2-3 kokteili sisse, suits tehtud ja Hong Kongi lennuki peale istutud.

Kuna ma olin 24 tundi üleval olnud (tegelt rohkem kuna viimane öö magasin 4 tundi ja sedagi poolunes olles) siis alkohol ja väsimus tegid oma töö ja Hong Kongi lennust mäletan vaid mõnda kaadrit:  miski hea söök, asiaatidega A-Rühma vaatamist (sealt meenub ainult pildike kus tank tulistas hävitajaid ja asiaadid olid seepeale kõveras) ning maandumine. Vahepeal vist arutasime ka Simponitest – kes mäletab. Igastahes pea 10 tunnine lend möödus valguskiirusel.

Hong Kongi lennujaamas suutsin umbes 20 x ära eksida aga lõpuks siiski leidsin Priidu üles, kes andis mulle kaks toredat kingitust. Tutikas “rolexi” roosa käekell ja suitsupakk nimega “LongLife” (taivanlased ei oska eriti L tähte ja seetõttu kostub selle nimetus meile WrongWife).

Singapuris saime sõbra Norberdiga kokku, kes on sündinud ja elab Singapuris. Parim giid ever! Tutvustas meile parimaid toite, külastuskohti ja lõpuks jõudsime isegi ‘homegamele’, mis oli üks parimaid live mänge, mida ma olin näinud (rahalises mõttes muidugi hea aga üldine kiirus jne. ka supper).

Peale kodumängu hotelli tulles kontrollisin e-meile ja ‘avastasin’, et ikka ei olnud Vietani viisa asjus kirja tulnud. Täna hommikuse seisuga on olukord sama, Tolmuahvi lend hilineb ja seega lasime Hanoi “lennu üle” ning tõenäoliselt lendame Bangkoki. Isegi see väga lahtine aga annan teada kuhu otsapidi välja jõuame.

Pilte näeb facebookist: http://www.facebook.com/media/set/?set=a.322371574468714.71123.100000876215368&type=3

Sellest on möödunud juba pooltest aastat kui viimati siia sissekande tegin. Selleks on mitmeid põhjuseid, millest tähtsamad on üpriski suur ajapuudus ja teiseks olen oma tegemisi rohkem kajastanud PokkeriProd.com foorumis.

Ei viitsi pikka juttu kirjutada. Olen 5 aastat elukutseline pokkerimängija olnud, piisavalt rasva kogunud ja töötahte all rabanud. Aeg taob julmalt haamriga kuklasse ja tunnen ennast juba üpriski vana ätina. Hetkel on veel võimalusi – raha, mobiilne ‘töö’, aega ja vanust. Seega otsustasin, et kui ma ei lähe nüüd siis hiljem ei pruugi olla enam võimalusi ja kunagi kahetsen seda räigelt.

Pakkisin oma seljakoti ja kontrollin hetkel check-listi, millest tähtsamad on:

• kehtiv pass – checked;
• läppar – checked;
• laadijad – checked;
• dubleeritud pangakaartid – checked;
• boarding passid – checked;

Paar riidehilpu ka ja kõik. Ei ole kunagi reisinud rohkem kui seljakotiga. Absoluutselt kõik vajaliku saab osta koha pealt ja Teet Margna moodi enne Lõuna-Ameerikasse minekut teemantit naha alla õmmelda ka ei näe mõtet. Milleks tekitada omale probleeme kui saab lihtsamalt?

Päeva libistan sujuvalt õhtusse siis haaran seljakoti, käin kuskil linnas söömas ja libisen lennujaama ning lendan ‘tulevikku’. Homme 15:25 (Eesti aja järgi 9:25) peaksin olema Hong-Kongi lennujaamas ning seiklus võib alata.

See kuhu, millal ja kellega ma täpselt lähen – ei ole veel päris selge. Seda ma tean, et Singapuri, Vietnami, Tai, Hong Kongi soovin lähima 19 päeva jooksul ära näha ning 30 päeva veeta sõbraga värskes üüriosmikus Macaus, mida nimetatakse ka Aasia Las Vegaseks.

Millal, kuidas ja kellega tagasi: ma ei tea ega oskagi öelda. Tegelt ähmased mõtted on aga tean, et need võivad võtta ootamatuid 180 kraadiseid pöördeid. Jätan kogu tripi emotsioonidele ja tunnetele ning lasen asjadel veereda omasoodu: gaasi ei anna ja pidurit ka ei vajuta. Lihtsalt veeren omastaktis ja jään seisma seal kus hoog raugeb. Võib-olla olla see juhtub (olen tagasi) juba homme, võib-olla nädala, kuu, aasta pärast – kes teab.

Järgmine sissekanne teen… Hmmm… Ei oskagi öelda – kui reis läheb libedalt siis ehk Singapurist? Kui tekivad raskused (mida ma loodan – siis on midagi meenutada ja kirjutada) siis nende tekkimisel.

Ooo… Üks asi veel. Domeeni haldaja teeb väikese blogi suunamise ja seega lähipäevil muutub välimus.

Hetle Chiau.