Macausse üürisime korteri ja selles peatume järgmised 30 päeva. Tõenäoliselt pärast seda lähevad meie teed Priiduga lahku ning mõlemad astuvad oma suunas. Minul ega ka temal täpselt plaani ei ole. Niipalju ma tean, et 28. veebruar on mul tagasilend Hongkongist Talinna ja selle aja jooksul pean mõtlema välja, mida ma täpselt teen.

Kindel on see, et 28. veebruar ma tagasi ei tule aga natuke raha juurde makstes saaksin lennukuupäeva liigutada näiteks 20. märtsi peale. HK-st lennata Tallinna ja siis minna Lõuna Euroopasse. Aga ma olen natuke skeptiline selle plaani suhtes, sest kui ma juba Helsingisse jõuan siis tean, et ma ei viitsi lõuna-euroopasse minna ja lähen Tallinna aga kuna ma ei soovi see talv/kevad enam lund ega miinukraade näha siis see plaan kuidagi ei sobi.

Kuna ma olen juba nii kaugele tulnud siis ehk parem plaan oleks lennupiletid üle lasta ja jääda veel ca. kuuks ajaks Aasiasse ja startida Eesti suunas aprilli lõpus kui juba Maarjamaal soe. Selle plaani üks agasid on, et mul on vaja kindlalt uut korterit ja head internetti. Hotellides mulle ei meeldi ei elada. Kuidagi ei ole seda kodu tunnet ja puudub privaatsus.

Niipalju siis tuleviku plaanidest aga läheme tagasi olevikku. Hetkel siis laupäevast õhtust alates Macaus.  Kuna korteris ei ole käterätte siis läksime Priiduga rättide jahile. Peatänaval otsustasime ka külastada küpsisepoode ja osta küpsiseid, mis on Macau müügiartikkel number 1. Samuti liha ja koogikesi. Kokku kulus kolme poe külastamisele 3 tundi,sest järjekorrad ja tunglemine on meeletu.

Linn on väike aga väga ilus, puhas ja võimas. Kokku ei ole millegi pealt hoitud. Suured-säravad kasiinod, hiiglaslikud sillad, pilvedesse tõusvad ehitised jne. Väga hämmastav oli minu jaoks kellapoodide tänav. Suur tänav, kümneid ja kümneid poode. Kellade hinnad on 10 000. eurost kuni 200 000 euroni välja (see oli kallim, mida ma nägin). Chaom1 sõnade kohaselt ei ole need poed vaid pandimajad.

Hetkel rohkem ei meenu kuna linnas vähe käinud aga jõuab 30 päeva jooksul paljutki teha siin Lasnamäe suurusel alal kus elab 500 000 inimest ja mida külastab aastas üle 20 000 000 turisti. Blogi sissekandeid ärge eriti oodake (1-3 posti selle 30 päeva jooksul), sest siin ma rohkem panen rõhku mängule kui puhkusele ning mängust kirjutama ei hakka.

Phuketile saabudes meil natuke joppas, et ei bronninud hotelli kogu reisiks vaid võtsime viieks päevaks. Hotelli laiendati, mis tähendab, et kõva ehitustöö käis ja seega müra oli kole kui sõjatandril. Iga päev alustati tööga kell 09:00 ja lõpetati 17:00 ning põhitööriistaks oli piikvasar. Mu toas oli veel suht oks-toks olla aga Priidu toas ei kuulnud üksteise rääkimist ka. Tagatipuks viimasel päeval muutus ka voolav vesi defitsiidiks.

Kogu see süsteem, olukord, liiklus, elu ja olu on väga suur korralagedus ja see hakkab vaikselt siibrisse viskama. Näiteks tänaval tehakse lahtise tulega süüa ning kõrval seisavad gaasiballonid, kus peal kiri: tuleohtlik. Kinos enne filmi algamist lastakse Tai kuninga auks laulu vms. ning tõustakse püsti. Kanep on keelatud aga seda müüakse või lausa jagatakse teatud baarides (kirjeldan täpsemalt all). Tänaval tehakse süüa nii, et kõrval on prügikotid ja suur solgiämber, millest hõngub meelierutavalt ebameeldivat lõhna. Hotelli omanik on ühtlasi rollerilaenutaja ja töötab samal ajal ka kõrval poes. Lambipirni vahetavad kolm meest korraga. Bensiini müüakse viskipudelites jne, jne, jne.

Anyway üleeile vahetasime hotelli, meiega ühinesid ka Tiit ja Tolmuahv, kes saabusid Vietnamist. Eelneval päeval tutvustas Ove meile reggae baari ja otsustasime uute kamraadidega seda uuesti külastada. Tegu on väga huvitava baariga, kus baarmen keerab rahulikult jointe ja jagab neid lahkelt oma klientidele. Kindlasti tasub ära märkimist ka WC. Sinna viib selline kitsas tunnel ja maa kubiseb hiirte suurustes prussakatest. Meenutab täpselt Indiana Jonesi filmi.

Ove muidugi alguses ei hoiatanud, et seal sellised elukad pesitsevad ja ma olen räme putukakartja siis kiljusin ning karjusin seal. Ove see peale: ära karda, kohalikud ju söövad neid. Igastahes mina sinna ei läinud ja kastsin palmi. Peale reggea baari standard linnalaks ja tagasi hotelli.

Eile Tiit ja Tolmuahv tahtsid rätseppa külastada ning läksime seda otsima. Tee peal tulevad vastu kaks valget tütarlast, kes küsivad, et kas inglise keelt räägime jne. Räägivad, et neil täna ainult turistidele pidu, avatud baar jne. Siis uurivad, et kust me pärit. Vastuse peale, et Eestist hakkas üks tütarlaps naerma ja Eesti keeles rääkima.

Igastahes olime nõus 1000 bahti maksma (25 euri) ja läksime õhtul sinna peole. Esimesed kaks tundi olid tasuta joogid ja mõni meist suutis oma 1000 bahti eest maksimum väärtuse võtta. Pidu oli enam-vähem norm aga kuna seal õhukonditsiooner oli põhimõtteliselt olematul ja peoruumides 30 kraadi sooja siis mina oma triiksärgi ja teksadega seal üle pooleteise tunni ei suutnud olla. Läksime Priiduga piljardit mängima.

Rohkem nagu ei olegi midagi juhtunud. Aa üks seik oli veel, kus Priiduga tiksusime baaris miski Kuveidi vennaga, kes käristas välja. Mingi aeg ta kadus ja siis baaridaam tegi meile lampi paar shotti välja. Imelik on see, et meil Priiduga täpselt peale shotte pilt kadus ning olime päris hulluks ära läinud. Ei tea kas õnnetu juhus või oligi midagi joogi sees? Asjad ja kõik olid hommikuks alles aga täiesti black-out, null kaadrit. Samuti pohmell oli imelik. Tavaliselt kui tekib sama olukord puhtast alkoholist siis ikka miskid pildid oleks silme ees, lisaks oleks hommikul veel vägijoogi liigtarvitamisest purjus aga seekord täiesti kaine ning süda meeletult läikis.

Tõenäoliselt käime veel mõnel saarel ära või midagi taolist aga ei midagi erakordset. Liiga standard, liiga igav koht aga vähemalt irvitada on sitaks saadud :) Ootan juba Macaud ja Hong-Kongi.

Lõpetuseks: Hossiga vist ei saagi kokku, sest ükspäev avastasin, et telefon ujub õlle sees ning nüüd streigib. Päevas 8h töötab normaalselt ja siis jälle 16h ei tööta :S

TÄIENDUS: Reggae baaris oli veel see lahe, et alguses ei olnud baarmeni, kõik joogid jms. laiali. Seal oli silt: mind ei ole, helista mulle. Helistasime siis ning baarmen ütles, et ta jõuab tunni jooksul, et sest ei ole midagi. Võtke me endale sealt ise jooke, mida tahame ja pärast arveldame. Väga naljakas aga samas väga suur respekt, et inimesed on siin nii “ausad” (ei varasta aga samas petavad räigelt, oled valge siis hind mitmekordistub). Eestis oleks selline koht paari minutiga ära riisutud.

Bangkoki viimase õhtu veetsin spewmonkeyga mööda baare, klubisid ja pubisid käies. Selle vennaga peol käia on omaette kogemus ja hommikuks kõhulihased krampis irvitamisest. Alustasime piljardibaaridest ja edasi Nana Plazale. Suvalises baaris ostsime 1000 bahti (ca. 25 euri) eest 100 pingpongi palli, mis teeb ühe palli väärtuseks ca. 0.25 eurot. Point selles, et kui sa viskad palli ja baaritöötaja (ettekandja, tantsija vms.) selle kinni püüab saab tolle palli eest 0.25 eurot tagasi. No siis hakkasime neid seal tulistama küll ükshaaval, peotäite viisi, kahe peoga jne. ning kogu baari töötajaskond vajus meie ette.

Sellist rabelemist, karjumist ja kiskumist ma ei ole enne näinud. Viskasime peoga, need jooksid end pooleks ja me viis mintsa tuimalt irvitasime. Natuke piinlik hakkas vaadata ja naerda, et sellise näruse raha nimel lastakse end nii alandada aga mis ma teha saan – kui neile endale ka see nii palju lõbu pakub siis laseme aga minna.

Pallid loobitud kadusime muudesse baaridesse, kus juhtus veel mitusada ennenägematut asja, millest ma lihtsalt ei viitsi kirjutada. Ütleme nii, et siin riigis saad raha eest kõike ja näed asju, mida Eestis ei näe või vaadatakse sellele väga viltu. Alates ladyboydest, jaapani pervertidest ja lõpetades vanade paksude higiste meesteni välja, kes lasevad endale tuua 3-4 nuia ning lasevad end sellega lava ääres spankyda.

“Ahaa”, “WTF?” ja kägardumise momente oli tohutult. Seda on raske edasi anda sõnadega vaid peab pigem ise nägema. Võib lugeda õnnestunud õhtuks ja samas hea meel, et saime Bangkokist järgmine päev minekut.

Eile jõudsime Priiduga Phuketile, Patongi. Esimese päeva veetsin vedeledes ja midagi tarka ei teinud. Puhkasin, passisin niisama. Täna sai juba esimene suurem tiir linnapeal tehtud. Väga tugev turismipiirkond, kus esmapilgul tundub, et kõige rohkem kuuleb vene keelt ja tänavapildis paistab valgeid rohkem kui kohalikke. Hotellis on Tai kohta normaljonks nett ja sai ka esimesed mängud tehtud. Järgmised 3 päeva mängin ja istun rohkem hotellitoas, kuuendal päeval liituvad meiega Tolmuahv ja ta sõber ning siis läheme uusi maid koos nendega avastama.

Pilte ei ole veel teinud, rohkem midagi tähtsat ei meenu.

Edasi suundusime linna kus giid Chaom1 juhtimisel külastasime erinevaid urkaid ning lõpetasime Bossy ööklubis. ESTPatrickul sai kainusest täpselt kaks kuud täis ja tegi eile esimesed õlled ning tema peotuju oli laes. Mul endal nii lihtsalt ei läinud. Eelnevatel päevadel olime maganud kõigest mõned tunnid, mul veel päris suur lennuväsimus ja reedel Singapuris jäin päris purju siis lihtsalt tolgendasin kaasas ja jõin mõned õlled. Hotelli jõudsime alles kell 6 hommikul, veetsin kiirelt paartundi netis ja magama alles kell 8.

Väsimus oli tohutu ja suutsin terve päeva maha magada. Nüüd tunnen ennast juba suht OK-lt aga unegraafik vägagi sassis. Pidin Spewmonkeyga peole minema aga kuna Priidul ei olnud täna tuju, hotell kuskil karuperses ja ise ka liiga hilja ärkasin siis jätsin tänase peo vahele.

Homme plaanime linnas suuremaid vaatamisväärsusi külastada ja mõned pildid teha ning teisipäeval pakime asjad ning suundume Phuketisse, mis peaks olema meie uus kodu järgmised 11 päeva.

Esimene emotsioon Bangkokist on negatiivne või neutraalne. Nägin seda, mida teadsin, mida näen ja kohtasin seda, mida ma ka eeldasin. Ei meeldi selline teema. Samuti linn on üldiselt räpane, palav, rõske ja lämbe. Eelistan alati kallimaid, modernsemaid ja läänelikumaid linnasid. Singapur see eest jättis vägagi positiivse mulje ja heameelega elaks seal kuu-kaks. Kui võtaksid Bangkokist kõike, mida ta pakub ja seda naudid siis kindlasti oleks ta ‘paradiis’ nagu mõned seda kutsuvad aga nagu ütlesin, et mulle see eriti pinget ei paku. Samas olen Tais olnud põhimõttelist ühe päeva ja ees veel pea 12-13 päeva siis võib emotsioon muutuda.

Pilte ei ole veel teinud, homme tulevad esimesed.

TÄIENDUS (unustasin lisada):

Bangkoki lendasime kuna Vietnamisse ei saanud viisat ja seepärast lasime Vietnami lennu üle.

Mina olen Rainer ja ma olen välismaal!!!!! ;)  hahahah, ok tsipa mõnna olla ja peab pullitama ;)

(vabandust vigade jms. pärast aga väga kiire ning pean mõtted/kogemused kirja panema, hiljem kui viitsan siis parandan)

Enivei alustame siis algusest aga teeme kiirelt. Enne Tallinna lennujaama minekut käisin vanalinnas söömas ja sai natuke lahjemaid vägijooke tarbitud, mis lennujaamas asendusid kangemaga. Helsingisse lend oli sujuv ja kiire ning Vantaas sai vändatud 10 minutiga 2-3 kokteili sisse, suits tehtud ja Hong Kongi lennuki peale istutud.

Kuna ma olin 24 tundi üleval olnud (tegelt rohkem kuna viimane öö magasin 4 tundi ja sedagi poolunes olles) siis alkohol ja väsimus tegid oma töö ja Hong Kongi lennust mäletan vaid mõnda kaadrit:  miski hea söök, asiaatidega A-Rühma vaatamist (sealt meenub ainult pildike kus tank tulistas hävitajaid ja asiaadid olid seepeale kõveras) ning maandumine. Vahepeal vist arutasime ka Simponitest – kes mäletab. Igastahes pea 10 tunnine lend möödus valguskiirusel.

Hong Kongi lennujaamas suutsin umbes 20 x ära eksida aga lõpuks siiski leidsin Priidu üles, kes andis mulle kaks toredat kingitust. Tutikas “rolexi” roosa käekell ja suitsupakk nimega “LongLife” (taivanlased ei oska eriti L tähte ja seetõttu kostub selle nimetus meile WrongWife).

Singapuris saime sõbra Norberdiga kokku, kes on sündinud ja elab Singapuris. Parim giid ever! Tutvustas meile parimaid toite, külastuskohti ja lõpuks jõudsime isegi ‘homegamele’, mis oli üks parimaid live mänge, mida ma olin näinud (rahalises mõttes muidugi hea aga üldine kiirus jne. ka supper).

Peale kodumängu hotelli tulles kontrollisin e-meile ja ‘avastasin’, et ikka ei olnud Vietani viisa asjus kirja tulnud. Täna hommikuse seisuga on olukord sama, Tolmuahvi lend hilineb ja seega lasime Hanoi “lennu üle” ning tõenäoliselt lendame Bangkoki. Isegi see väga lahtine aga annan teada kuhu otsapidi välja jõuame.

Pilte näeb facebookist: http://www.facebook.com/media/set/?set=a.322371574468714.71123.100000876215368&type=3

Sellest on möödunud juba pooltest aastat kui viimati siia sissekande tegin. Selleks on mitmeid põhjuseid, millest tähtsamad on üpriski suur ajapuudus ja teiseks olen oma tegemisi rohkem kajastanud PokkeriProd.com foorumis.

Ei viitsi pikka juttu kirjutada. Olen 5 aastat elukutseline pokkerimängija olnud, piisavalt rasva kogunud ja töötahte all rabanud. Aeg taob julmalt haamriga kuklasse ja tunnen ennast juba üpriski vana ätina. Hetkel on veel võimalusi – raha, mobiilne ‘töö’, aega ja vanust. Seega otsustasin, et kui ma ei lähe nüüd siis hiljem ei pruugi olla enam võimalusi ja kunagi kahetsen seda räigelt.

Pakkisin oma seljakoti ja kontrollin hetkel check-listi, millest tähtsamad on:

• kehtiv pass – checked;
• läppar – checked;
• laadijad – checked;
• dubleeritud pangakaartid – checked;
• boarding passid – checked;

Paar riidehilpu ka ja kõik. Ei ole kunagi reisinud rohkem kui seljakotiga. Absoluutselt kõik vajaliku saab osta koha pealt ja Teet Margna moodi enne Lõuna-Ameerikasse minekut teemantit naha alla õmmelda ka ei näe mõtet. Milleks tekitada omale probleeme kui saab lihtsamalt?

Päeva libistan sujuvalt õhtusse siis haaran seljakoti, käin kuskil linnas söömas ja libisen lennujaama ning lendan ‘tulevikku’. Homme 15:25 (Eesti aja järgi 9:25) peaksin olema Hong-Kongi lennujaamas ning seiklus võib alata.

See kuhu, millal ja kellega ma täpselt lähen – ei ole veel päris selge. Seda ma tean, et Singapuri, Vietnami, Tai, Hong Kongi soovin lähima 19 päeva jooksul ära näha ning 30 päeva veeta sõbraga värskes üüriosmikus Macaus, mida nimetatakse ka Aasia Las Vegaseks.

Millal, kuidas ja kellega tagasi: ma ei tea ega oskagi öelda. Tegelt ähmased mõtted on aga tean, et need võivad võtta ootamatuid 180 kraadiseid pöördeid. Jätan kogu tripi emotsioonidele ja tunnetele ning lasen asjadel veereda omasoodu: gaasi ei anna ja pidurit ka ei vajuta. Lihtsalt veeren omastaktis ja jään seisma seal kus hoog raugeb. Võib-olla olla see juhtub (olen tagasi) juba homme, võib-olla nädala, kuu, aasta pärast – kes teab.

Järgmine sissekanne teen… Hmmm… Ei oskagi öelda – kui reis läheb libedalt siis ehk Singapurist? Kui tekivad raskused (mida ma loodan – siis on midagi meenutada ja kirjutada) siis nende tekkimisel.

Ooo… Üks asi veel. Domeeni haldaja teeb väikese blogi suunamise ja seega lähipäevil muutub välimus.

Hetle Chiau.

Kui lõpuks voodist tõustes telefoni otsisin, et kella vaadata paistis ekraanilt oma kümmekond sõnumit ja vastamata kõnet. Ei hakanudki neile vastama, sest viimaks oli tervis hea ning kes krt teab, mis pahad mõtted pähe aetakse. Telefon lendas hääletu peale ja sahtlisse.

Päeva veeretasin õhtusse pokkerit klõbistades ja oma asjadega nokitsedes. Pimeda saabudes olin läbi mänginud kokku 1500 kätt ja teenistuseks jäi 800 dollarit. Kaardijooks oli hea ja nagu ikka nädalavahetuseti on mängud väga-väga lihtsad ning raha üpriski kerge teenida. Peab leidma selle aja, et hakata rohkem mängima nädalavahetuseti.

Õhtu eel lugesin veel Olavi Ruitlase raamatut nimega “Kroonu”. Nagu ikka Olavi Ruitlase raamatute puhul on tegu väga hea raamatuga, mis seekord räägib kolmest Eesti poisist, kes saadeti Nõukogude Liidu armeesse aega teenima. Eesti poisid ei ole papist ning kaugel Nõukogude Liidu sisemaal nad hätta ei jää kasutades ära oma osavat kavalust, et saada omale paremad tingimused :) Absoluutselt kõike, mida vähegi saab müüa ja mis kuulub Nõukogude Liidu armeele läks müüki, et teenida viinaraha või kus vähegi saab midagigi välja petta siis seda ka tehakse. Kõik see on edasi antud väga mahlakalt ja lihtsasti loetavalt ning raamatut lugedes isiklikult ahnelt silmadega õgisin lõik-lõigu järel ning raamat vähenes valguse kiirusel. Soovitan seda raamatut kõigile.

Ok ja nüüd telefon jälle hääletuks ning eilsest peost pärandiks nõrgakoelist pohmelli ravima ja õhtul kindlalt teen mõnignad suurturniirid, kui sisse ei maga.

Mina tänan!!

See on see mõnusalt meeldiv aga samas ka natuke ebameeldiv kõhtu pitsitav tunne, mis tekib kui jõuad üle väga pika aja turniiri viimasesse faasi ehk finaal-lauda. Viimases lauas alati on auhinnarahad kõige-kõige priskemad ning iga järgnev koht annab tuntavalt suurema summa auhinnaraha. Peale selle on mängijatel zetoone väga vähe alles ja sundpanused on jällegi väga rasvased ning söövad ahnelt mängijate stäkkidest suure osa. Iga panga võitmine (või ka kaotamine) on elulise tähtsusega. Kogu see kompott kruvib pinge väga suureks, sest iga viga võib tähendada turniirilt välja kukkumist, mis omakorda väga suurt saamata jäänud rahahunnikut ja halvemal juhul nõrgema närvikavaga inimesed võivad teha liiga oma arvutile/muudele materiaalsetele esemetele, mis jäid käe/jala/pea ulatusse. Minagi selle vea tegin (mitte ei lõhkunud asju vaid turniiril strateegilise mänguvea) ning suusin kahe suurima paariga koperdada vastase kolmiku otsa. Turniiri lõpetasin viiendana ning sain kaasavaraks 2400 dollarit.

Välja kukkumisega pinge ei kadunud, sest paari tunni pärast tuli minna notarisse korteri ostu-müügi lepingut sõlmima. Kui lõpuks tehing tehtud sai siis pinge ja stress kadusid ning tuju lendas lakke kui vinnast vabaneb vedru. Tähistuseks kaanetamise lahti veintsi, viinuskad ja konjakid ning pikk pidu võis alata. Kui ma alguses plaanisin tongi panna minimaalselt kolm päeva jutti siis juba teisel päeval tuli esimene räigem tagasilöök. Pohmell oli kõvem kui grafiidiaatom ning tuli panna pidurid peale. Järgmised 24 tundi olid piinarikkad, isegi tuleriidal põleval nõial võis olla sel hetkel mitu korda parem enesetunne kui minul…

Blogiga on nüüd asi nii ja otsus lõplik. Kuna ma blogindusest ei saa eemale hoida aga samas ei kirjuta ma ka palju siis see blog jääb. Kui kirjutan kahe kuu jooksul ühe posti, siis kirjutan ja nii on aga parem olgu kõik jutukesed ühes kohas, ükskõik kui vähe neid ka ei ole kui mitmes kohas laiali nagu käopere.

Täna tegin väga spewy sessi. Algul suurelt plussi, tänu luckboxile ja pärast tagasi nulli. Ei olnud rahul – oleksin saanud vältida kahte halba calli (tõsi, natuke “coolerid – KK vs quads ja maja vs quads aga mõlemad olid 100% folditavad) ning tegin ühe suuri bluffi deep-stäkk potis. Olgu siis puudus read, et vastane armastab väga palju surnuks check-callida aga nüüd see olemas. Vastane siis regular.

Hommikul jällegi ei tundunud asi nii OK, sest üles argates pea lõhkus nii räigelt, et oi oi oi. Duzz, kohvi ja raamatu lugemine õnneks lahustasid peavalu ära ning sain ka sellest lahti :) Täna õhtul ei ole kindel, mis toimub, sest Jrgn Hll roomab hetkel Tallinna poole ja siis vaatame, kuhu me peale lendame. Homme maybe Olympicu rahalauda.

Lugu siis tuleb tänu -andres-’ele, kes andis mulle selle pärli.