Reedene päev oli täielikult voodipäev, kus ägisedes lonksasin toasoojaks läinud mineraalvett ja tukastasin mõne tunni kaupa. Nii piineldes sai päevast õhtu, õhtust öö ning ööst kena laupäeva hommik.
Kui lõpuks voodist tõustes telefoni otsisin, et kella vaadata paistis ekraanilt oma kümmekond sõnumit ja vastamata kõnet. Ei hakanudki neile vastama, sest viimaks oli tervis hea ning kes krt teab, mis pahad mõtted pähe aetakse. Telefon lendas hääletu peale ja sahtlisse.
Päeva veeretasin õhtusse pokkerit klõbistades ja oma asjadega nokitsedes. Pimeda saabudes olin läbi mänginud kokku 1500 kätt ja teenistuseks jäi 800 dollarit. Kaardijooks oli hea ja nagu ikka nädalavahetuseti on mängud väga-väga lihtsad ning raha üpriski kerge teenida. Peab leidma selle aja, et hakata rohkem mängima nädalavahetuseti.
Õhtu eel lugesin veel Olavi Ruitlase raamatut nimega “Kroonu”. Nagu ikka Olavi Ruitlase raamatute puhul on tegu väga hea raamatuga, mis seekord räägib kolmest Eesti poisist, kes saadeti Nõukogude Liidu armeesse aega teenima. Eesti poisid ei ole papist ning kaugel Nõukogude Liidu sisemaal nad hätta ei jää kasutades ära oma osavat kavalust, et saada omale paremad tingimused :) Absoluutselt kõike, mida vähegi saab müüa ja mis kuulub Nõukogude Liidu armeele läks müüki, et teenida viinaraha või kus vähegi saab midagigi välja petta siis seda ka tehakse. Kõik see on edasi antud väga mahlakalt ja lihtsasti loetavalt ning raamatut lugedes isiklikult ahnelt silmadega õgisin lõik-lõigu järel ning raamat vähenes valguse kiirusel. Soovitan seda raamatut kõigile.
Ok ja nüüd telefon jälle hääletuks ning eilsest peost pärandiks nõrgakoelist pohmelli ravima ja õhtul kindlalt teen mõnignad suurturniirid, kui sisse ei maga.
Süda taob ärevusest ja erutusest kui rähn vastu kuivanud kasetüve, tunned kuidas iga järgneva sekundiga üha rohkem ja rohkem adrenaliini verre immitseb, higistases ja õrnalt värisevate ning niiskete kätega juhid hiirega arvutikursorit ning proovid saada pihta “fold”, “raise”, “call” jne. nuppudele.
See on see mõnusalt meeldiv aga samas ka natuke ebameeldiv kõhtu pitsitav tunne, mis tekib kui jõuad üle väga pika aja turniiri viimasesse faasi ehk finaal-lauda. Viimases lauas alati on auhinnarahad kõige-kõige priskemad ning iga järgnev koht annab tuntavalt suurema summa auhinnaraha. Peale selle on mängijatel zetoone väga vähe alles ja sundpanused on jällegi väga rasvased ning söövad ahnelt mängijate stäkkidest suure osa. Iga panga võitmine (või ka kaotamine) on elulise tähtsusega. Kogu see kompott kruvib pinge väga suureks, sest iga viga võib tähendada turniirilt välja kukkumist, mis omakorda väga suurt saamata jäänud rahahunnikut ja halvemal juhul nõrgema närvikavaga inimesed võivad teha liiga oma arvutile/muudele materiaalsetele esemetele, mis jäid käe/jala/pea ulatusse. Minagi selle vea tegin (mitte ei lõhkunud asju vaid turniiril strateegilise mänguvea) ning suusin kahe suurima paariga koperdada vastase kolmiku otsa. Turniiri lõpetasin viiendana ning sain kaasavaraks 2400 dollarit.
Välja kukkumisega pinge ei kadunud, sest paari tunni pärast tuli minna notarisse korteri ostu-müügi lepingut sõlmima. Kui lõpuks tehing tehtud sai siis pinge ja stress kadusid ning tuju lendas lakke kui vinnast vabaneb vedru. Tähistuseks kaanetamise lahti veintsi, viinuskad ja konjakid ning pikk pidu võis alata. Kui ma alguses plaanisin tongi panna minimaalselt kolm päeva jutti siis juba teisel päeval tuli esimene räigem tagasilöök. Pohmell oli kõvem kui grafiidiaatom ning tuli panna pidurid peale. Järgmised 24 tundi olid piinarikkad, isegi tuleriidal põleval nõial võis olla sel hetkel mitu korda parem enesetunne kui minul…
Blogiga on nüüd asi nii ja otsus lõplik. Kuna ma blogindusest ei saa eemale hoida aga samas ei kirjuta ma ka palju siis see blog jääb. Kui kirjutan kahe kuu jooksul ühe posti, siis kirjutan ja nii on aga parem olgu kõik jutukesed ühes kohas, ükskõik kui vähe neid ka ei ole kui mitmes kohas laiali nagu käopere.
Deem. Eile hea sessi keerasin tänu sõbrale perse, kes tuli külla, kui ma mängisin ja ainult targutas. Ei oleks uskunudki, et tunnen end nii ebamugavalt mängides, kui keegi vahib pealt, veel-enam targutab. Läksin sõbra nähes tilti ja kasumist jäi ainult paarsada järgi. Veel enam ajas tilti EMV Hi-Lo Omaha mäng, mille lõpus hiir lendas vastu radikat – jälle sõber kõrval targutas, ise ei teadnud, mis asi on low-handki.
Täna tegin väga spewy sessi. Algul suurelt plussi, tänu luckboxile ja pärast tagasi nulli. Ei olnud rahul – oleksin saanud vältida kahte halba calli (tõsi, natuke “coolerid – KK vs quads ja maja vs quads aga mõlemad olid 100% folditavad) ning tegin ühe suuri bluffi deep-stäkk potis. Olgu siis puudus read, et vastane armastab väga palju surnuks check-callida aga nüüd see olemas. Vastane siis regular.
